Suvi diabeediga

Algamas on minu esimene suvi diabeediga. Ehkki, perearsti vahetades sain korraks enda kätte ka oma meditsiinilise “bulla”, milles leidsin juba 2007.aastast tohtri märkmed “diabeet?” Huvitav, miks ta siis uuringuid ei soovitanud? Aga noh, see selleks. Nüüd oleme mina, diabeet ja suvedepressioon. Koera enam pole, millest on üdini kurb ja ilmselt kauaks veel.

Suveks valmistumine on oluline. Kõik suhtlusmustrid muutuvad, inimesed kaovad ära, isegi puhkust tuleb natuke, on kuum… Ma olen viimased kümme suve depressiooniga hädas olnud, kuna mul puudub tavamõisteline elu. Suhtlen inimestega ainult tööalaselt ning suvel ju reeglina tööd ei tehta või tehakse nii vähe kui võimalik. Öine ülevalolija ma pole ning seega ei huvita mind ka suveürituselt suveüritusele kulgemine – arvestagem sedagi, et olen paras snoob ja meelelahutuse osas vägagi nõudlik. Ma tahan aga kõigele vaatamata ikkagi ellu jääda.

Niisiis seisab mu ees mitu ülesannet. 1. manageerida diabeeti 2. langetada kaalu  3. parandada südame tervist 4. lõpetada doktoritöö ja teised pooleliolevad uurimisprojektid 5. saada depressiooniga hakkama. Punktid 1, 2,  3 ja 5 on omavahel kombineeritavad. Praegune valem on iPod ja pilvine ilm. Ma ei talu kuumust – mine tea, äkki tänavu talun paremini? Igatahes ei ole ma erilises vaimustuses mõttest, et peaksin nt 7kilomeetrise rännaku tegema kiiskava päikese käes. Kui ilm on pilves, siis olen ma aktsioonis. Värskelt laetud iPod, ja kaks tundi lähevad kui lennates. Nüüd juba tuli mõte, et peaks reidi lõppu jätma järve, saaks ühtlasi ujuda ka. Nii et kuivõrd asi minusse puutub, siis andke mulle üks pilvine ja jahe suvi ning ma garanteerin eduka kaalukaotuse. Selline soov on kahtlemata ebapopulaarne kondiklibude hulgas, kes tahaksid oma tervisest pakatavat ihu päikese käes praadida, aga kamoon, mul on ju voli vähemalt oma blogis soove avaldada! Keegi muu seda minu eest nagunii ei tee.

Eile läksin kõndimisega küll veidi liiga hoogu. Läksin ühele tuttavale teele tagurpidi ja magasin olulise ristmiku maha (autoga juhtub see küll kergemini, aga juhtus ka jalgsi). Kahetseda palju pole, sest sain nautida eriliselt kena taevast ja mõtiskleda jääaja imetegude üle. Kui taipasin, et olen omadega kapitaalselt rabas, keerasin muidugi otsa ringi, aga planeeritud 8 000  sammu asemel tuli kokku ligi 19 000. Janu hakkas vaevama ja viimane kilomeeter oli ikka juba raske. Nagu oli ka öö – jalad valutasid ka mujalt kui ainult varvastest. Nüüd, pärastlõunaks, hakkab asi leebuma. Tahan ujuma (kui soe see vesi hetkel on?), aga mitte kõndima. Mis ju ka loomulik, pingutus peab  vahelduma puhkusega. Isegi mõningane rahulolu hiilib hinge – näää, ma sain hakkama! EHkki ega mul variante eriti polnud, telefoni jätsin maha ja majadest olin kaugel. Nii et pisike riskimoment ikka oli ka asja juures olemas. Nagu öeldud, õnneks kõik OK.

Kokkuvõte. Ega ei tahagi siin tühjas kodus istuda. Tööd ka kogu aeg teha ei taha. Väljas on hea.

Uus tõhus toitumisvidin! Peletab ka depressiooni

Mulle meeldivad vidinad ja pluginad, need aitavad mul rutiini sees särtsu säilitada. Mõni päev tagasi avastasin, et riigi raha eest on tervise arengu instituut saanud käima ka kenakese toitumisprogrammi. See innustas mind uuesti suutäisi lugema ja ehkki kolme päeva kogemused ei sisalda midagi plahvatuslikku, olen selle vidinaga siiski väga rahul.

Esiteks, eestikeelne. Teiseks, toiduainete valik on enam-vähem piisav. Ala- ja ületarbimised ning toitumissoovitused kõik kenasti olemas, aga jumala eest, närvid  peavad head olema nagu ikka selliste abivahendite puhul. Eile läks süsteem lolliks üheainsa kalkunikotleti ja 100 g aurutatud forelli peale ja alarmeeris mind valkude ületarbimisest. Täna olen manustanud ühe lõigu juustu ja süsteem muretseb minu liiga vähese valgutarbimise pärast. No pole hullu. Igatahes kõva samm edasi nii ampseriga kui diabeediliidu kodukal oleva arvutustabeliga.

Uus vidin vastu suve on igati teretulnud. Olen nimelt suvine masenduja. Elu puudub, sõpru pole, koera ka enam mitte, tööalast suhtlemist suvel vähem. Palavus kah ei meeldi. Nii ma siis suviti piinlengi, tundes ennast tavalisest veelgi mõttetumana. Internet tundub kah vastu suve kuidagi otsa saavat, lõustaraamatusse ei tule enam midagi toredat, telekas hakkab ennast vaikselt kordama… Nojah, nüüd siis vähemalt see toitumisprogrammike seltsiks. Nii mõnigi tore töö on suveks varutud küll, aga seni on teotahe juunist septembrini kusagil kaotsis olnud. Püüan säilitada optimistlikku ja avatud ellusuhtumist ning olla valmis sellekski, et mul tuleb elu parim suvi.

Peale kõige muu on mul nüüd ju elukaaslane – diabeet II. See mind küll maha ei jäta! Ehkki täna oleks ta võinud vähem pealetükkiv olla. Külastasin kullakambrit 14 korda vahemikus 6.00 -15. 00. Nüüd on tunne selline, et läheks teeks mõne mõnusa jalutusringi (oo, ma olen proff, 2tunnine tiir on täitsa jõukohane juba!), aga tundub turvalisem tiirutada see kaks tundi ümber kempsumaja… Tavaliselt selline tegevus üle ühe päeva ei kesta, nii et homme on kindlasti parem.

Kui mitmendat korda ma halisen varbavalu üle?

Ei mäleta. Sest ma halisen neuropaatia üle pidevalt. Konstantselt. Permanentselt. Väsimatult. Ilmärakistumatult.

Nüüd siis asjaoludest. Eile istusin koosolekutel 10 – 18,  üheainsa pooletunnise vahepausiga. Juba kella kolmest oli varbavalu väga tugev, aga tõsine nali läks  lahti öösel. Ei aidanud sokid, benfogamma ega villane tekk. Tuli sängist välja ronida ja jalutama hakata. Oleks sume suveöö olnud, oleksin ma ilmselt välja läinud, et aga vihma sadas, pidin tuterdama tuba pidi. Käisin varbad soojaks ja läksin sängi tagasi. Veerand tundi pikutamist ja jälle jalutama. Nii hommikuni. Ilmselt oli ette nähtud, et täna öösel magada ei saa, sest kui korraks uni tuligi, siis ajasid sääsed üles…

Mul on veel kaks võimalust, millega perearsti ukse taha kraapima minna. B-vitamiini süstid oleks üks ja siis leidub veel üks valuvaigisti, mis aitavat ka puujala varvaste valu vastu. Ilmselt ei saa ükski arst aru, miks ma neid veel küsinud ei ole. Ma ise juba tean. Nimelt pole mul aimugi, kuskohas ma ses kaunis protsessis olen. Kas see on alles algus ja lugu läheb veel palju hullemaks? Siis oleks ju hea midagi veel tagavaraks hoida. Kui mitu järjestikust magamata ööd viitab, et nüüd oleks õige aeg puujalaravimi jaoks? Lühidalt, mul ei ole eriti alust otsustamaks, kui tõsine asi on.

Ma tean, kuidas tohtrid valu mõõdavad: subjektiivse hinnangu alusel. Aga ma ju hindan varbavalu teisiti kui nt munasarja- või lihasevalu! Lihasvalu võib olla kuradima kibe, ent ma kannatan selle kenasti välja, kuna tean, et see läheb ise üle. Hambavalu puhul puhul panen autole hääle sisse ja lendan linna poole. Varbavalu, va sunnik, võib oosel ja päeval olla sama tugev, ent öösel, mil ma tahan magada, häirib ta palju rohkem kui päeval, mil saan natuke liikuda. Siis läheb kohe paremaks.

Ja täna istun ma jällegi komisjonis. Kaks tundi istutud, vähemalt kolm tundi veel istuda… Koju tuleb ilmselt jala minna – asi see 40 km nüüd, kui see vaid jalavalu vähendaks.

Hurraa, perearst!

Niisiis, viimane visiit dr Õunakese juurde jäi viimaseks. Leidsin lähikonnas uue perearsti, kes oli nõus meie pere oma nimistusse võtma. Esimene visiit oli, hm, pingeline. Olin ju uuele arstile ära rääkinud, et ületuleku põhjus on suhtlemisraskused ja usalduse kaotus. Olin täitsa valmis arstkonna õiglast pahameelt taluma ning ootasin vaikselt, et kas hakatakse mind kohe algusest peale “raske patsiendina” kohtlema. Uus perearston noor ja naksakas, kuulab teraselt ja küsib teravalt. Mis aga kohe silma torkas, oli tema väga toetav emotsionaalsus õigetes kohtades. Ma ei oleks iial arvanud, et minu napp kümnekilone kaalukaotus võiks esile kutsuda hüüatuse “No see on ju väga hea!” Või et kolme kuu glükohemo 5,4 pälviks teise hüüatuse “See tähendab ju, et diabeet on väga hästi kontroll all!” – hea küll, seda viimast oskasin ju oodata ka, aga Õunakese viltusuine “SEEE näitaja on ju päris kena” ei andnud küll nii positiivset laksu. Ühesõnaga, mul on väga hea tunne. Olen teinud midagi õigesti kah ja eluluba oleks nagu pikendatud.

Nüüd tuleb mu lemmikmoment kogu selles perearstivahetuses. Küsisin värsket vereproovi andes, et kuidas ma tulemused teada saan. Meilitsi või vastuvõtul, pakkus tohter. Mina tahtsin meilitsi ja ihusin mõttes väitsed teravaks, et interneti rasvastest kintsudest õigeid norme ja tõlgendusi otsima hakata. Aga võta näpust – postkasti supsatas ilus ja inimkeelne kiri, kus olid niihästi numbrid kui tõlgendused. Vot see ja see asi on väga hea, see näitaja minimaalselt normist väljas, siin ja seal maksaks tähelepanelik olla ja seda näitajat kontrollime uuesti siis ja siis. Et mingi pisike maksakahjustus on, see sai selgeks, nii et veiniojad tuleb endast  mööda suunata iga juhul. Maksakahjustuse põhjused on hetkel veel ebaselged. Mõned analüüsivastused ei ole veel tulnud.

Mis siis ikkagi eristab eetilist arsti saavutushullust molust (sorry, Õunake, aga mul pole enam põhjust diskreetne olla)? Esiteks hea tõenduspõhine mõtlemine. Ei aeta põhjust ja tagajärge segi. Ei oletata. Ei püüta muuta maailma minevikku, vaid vaadatakse asju siin ja praegu. No ja teine asi on emotsionaalne intelligentsus. Kiidetakse seal, kus on asja, ja ollakse nugaterav seal, kus vaja. Aidatakse igal juhul. Ei poeta ega põeta.

Praegu olen arstivahetusega rahul. Ülimalt. Aga noh, eks ma olin Õunakese üle kah suhteliselt rõõmus, kui ta siinse praksise lõpuks ikkagi ära täitis.

Alkagoolik või diabeetik!?

Vat nüüd ma pritsin tatti ja viha võrdsetes kogustes. Perearst Õunake avaldas täna veendumust, et kogu mu neuropaatia on ikkagi alkoholismist tingitud! Et ei saavat ikka olla nii, et varbad puhtast diabeedist valutama hakkavad ja seda vaevalt kuu aega pärast diagnoosimist. Selleks kuluvat aastaid ja aastakümneid. Jah, üldjuhul kulubki, aga minu praegune lugemus näitab küll, et neuropaatia võib tekkida mistahes diabeedi faasis ja et tüüp 2 diabeeti diagnoositaksegi sageli tüsituste kaudu – inimene ei tunne enne mitte midagi. Kuramus, juba viis aastat tagasi lõi pulsi lakke ja kõigi uurimuste kiuste ei leitud südames mingit viga. Pool aastat tagasi siis üks eraviisiliselt tuttav endokrinoloog ütles, et jajah, see võis sul olla autonoomne neuropaatia juba siis. URRR!

Ent jah, ma armastan veini juua küll, see on tõsi. Olen ise esimene, kes seda tunnistab. Kui mingil eluperioodil ehk pruukisingi teist veidi liiga palju, siis need ajad on ammuilma unustatud. Nu ja nüüd siis on Õunake – kes, muide, pole minult iial küsinud, kas ja kui palju ma üldse alkoholi tarvitan – veendunud, et “ei joole see nevropatia tjeil diabeedist, see on alkogoolist”! Asjatundjad võivad nüüd käsi hõõruda, et eitamine on ju kindel sõltuvuse tunnus jne. OK, jäägu see minu südametunnistusele, kui nii ongi. Minu keha, ise vastutan ka oma valede eest. Praegu ajab mul essu keema perearsti absoluutne pealiskaudsus. Pinget aitas leevendada pereõde, kelle kohe ära kitusin, et nää, mis versiooniga Õunake välja tuli. Ta vaatas mulle otsa ja küsis, et kas me koos joome vä. Aitäh, Blondie! Ja aitäh ka selle eest, et sa kolme kuu glükohemo näidu peale hõiskasid. 5.7% on ju hea saavutus.

Kurb päev täna

Nüüd siis olen elanud ühe ööpäeva täitsa üksi. Oo ei, elukaaslane diabeet ei ole mind jätnud – selle juurde tuleme hiljem tagasi. Aga minu koer läks parematele jahimaadele. Üleeile sai ta tõsise trauma ja eile varahommikuks oli otsus selge, et see, mis teda ootaks, ei ole enam tema elu. Loomakliiniku tohter oli telefonis küll tõrjuv, aga kui koeraga kohale jõudsime, ei esitanud ta ühtegi üleliigset küsimust. Igavene tänu talle. Olin koera kõrval, kuni ta uinus. Eilne päev läks suuremalt jaolt nutmise nahka, aga tööd tuli siiski ka teha. Kojutulek ei olnud üldse nii hirmus, kui oleks võinud arvata. Isegi uinumise ja ärkamisega sain hakkama.

Tundeid on muidugi igasuguseid. Kurbus kõigepealt. Ma ei ole oma praeguses kodus ilma temata elanudki. Mõni kuu päris alguses, tõsi küll, aga siis olin alles nii kohanematu ja hirmul, et aegajalt olin päris paanikas. Kuni mu ellu tuli koer, kes nüüd siis ära läks. Kuidas ma siin üldse edasi elan? Kõik öö- ja päevapesad, söögikohad ja mänguasjad koristan ära, tema padjad-tekid pesen ja puhastan, püüan leida põhjusi väljas käimiseks jne. Esimene liigutus voodist tõustes ei ole nüüd enam õue, vaid…ma ei tea veel, kuhu. Äkki teed keetma või midagi. Ma pean nüüd harjuma.

Kurbusele lisaks on ka tõdemus, et kümme aastat elasingi ma koera elu. Täitsa vabatahtlikult ja rõõmuga. Aga siiski suuri kompromisse tehes oma ajakasutuses ja muuski. Nüüd on vabanenud tohutu ressurss. Mis ma sellega nüüd teen? No näiteks saan ma nüüd päriselt üheks päevaks kuhugi spaasse minna. Ma ei pea koosolekutelt ära jooksma sellepärast, et kutsa ootab ristisjalu. Ma saan vastu võtta välisreiside kutsed ja teha kusagil mitmepäevaseid koolitusi.

Aga diabeet jääb. Kaks päeva ei ole ma praktiliselt söönud. Veresuhkur 4.1 – 4.6. Pulss väga kõrge. Koera tõstmise-vedamisega seoses tekkis talla alla mingi jabur haav (jõudsin terve korteri vereplekke täis pätsida, enne kui märkasin; kobasin koera kaks korda üle ega leidnud veritsust – siis alles taipasin ennast kontrollida. Jalad tundetud ju). Ja tervislikust toitumiset nagu kah ei räägiks mõne päeva jooksul; ostsin koera jaoks valmis vorsti ja pasteeti, millega talle valuvaigisteid sisse sokutada. Ühe korra jõudsimegi anda. Nüüd võitlen impulsiga kogu vorst metsa visata. Kanafilee, tema põhitoit, juba läks. Ei tea, kas hakkan seda kunagi endale ka ostma? Järele jäi ka üle kümne kilo ravitoitu, just äsja ostsin suurema laari. Eks lähen sellega kuhugi varjupaiga ukse taha, vast nad saavad kasutada.

Nii et nüüd siis diabeediga kaksi. Näis, kuidas meil minema hakkab.

Pisikesed tigedad foorumimõtted

Minu elu on nagu lill. Uusi õiekesi muudkui tuleb, aga need on sellised kribalad ja näritud servadega, ei ole neist ilu silmale ega vilju loota. Ma ei viitsi sellest kirjutada. Kui, siis ainult märksõnadena: neuropaatia ja igemepõletik ja valutav jalg, mis ei lase kõndimas käia, ja mõningaid päevi sisustav kõhulahtisus.

Aga mul on hoopis teine mure. Olen nüüd puht huvi pärast jälginud mitmeid tervisefoorumeid ja varsti olen valmis kivi kuvarisse virutama. Iseendast on see ju väga hea, et keegi, kellel on mure, saab kusagil anonüümses foorumis sõna võtta ja oma küsimused ära küsida. Mõned küsimused on muidugi lollakamad kui mõned teised, a la “kas see ikka on hea ravim”. Taevas halasta – tänane farmakopöa on nii keeruline, et isegi arst ei suuda ennustada, kuidas mingi ravim konkreetsele patsiendile mõjub. Kuidas peaksid siis täiesti tundmatud foorumlased oskama vastata, et kas mul ikka maksab midagi võtta või ei maksa. Tõmmake ravimiameti kodukalt alla ravimi SPC infoleht ja vaadake ise järgi, millised kõrvaltoimed millise sagedusega võivad ilmneda ja proovige järgi, kas teil need tekivad või ei. Teist võimalust lihtsalt ei ole.

No olgu – ravimite kohta küsijatest võib veel aru saada. Hoopis kurjemaks ajab mind see seltskond, kes ei vaevu teemaalgataja postitust läbigi lugema ja hakkab aga kohe nõu andma. Taevas appi! Mida te jahvatate, kui ei vaevu niigi palju huvi tundma, et murest korralikult aru saaksite. Aga ei. Neljandas staadiumis vähihaigele soovitakse soolaveega kuristamist ja positiivset mõtlemist ning avaldatakse lootust, et jo ta sellest ikka välja tuleb. Mida tähendab “välja tuleb”? Või diabeetikule soovitatakse vähem suhkrut süüa või kahetsetakse, et näää, pead nüüd spetsiaalset diabeetiku toitu sööma… No ma ei tea.

Heakene küll, ma suudan sisse-välja hingata ja ennast meditsiinivõhikute suhteski rahule manitseda (stress, teate küll, tõstab momentaalselt veresuhkrut). Aga siis on veel see viimane seltskond, kellega ma kohe üldse ei tahaks internetti jagada. Need on igasugu kotikaupmehed ja kaubakoged, kes teiste inimeste mure kiiresti omakasuks tahavad pöörata. Osta seda, proovi teist, külasta nõida või ravitsejat – mis see mõni tuhat nüüd tervise nimel ära ei ole? Ja pole sotsiaalvõrgustikku või foorumit, kus selliseid õrnasüdamelisi ärikaid poleks. Selline käitumine tundub mulle väga küüniline ja ma ei salli seda. Punkt.

Õnneks on internet parem armuke kui see…diabeet, noh, see minu eluseltsiline… Ses mõttes parem armuke, et kui ma talle ütlen, et kao minema kõigi oma lollustega, siis ta läheb ka. Ja vihastama pean ma ainult siis, kui olen ise teinud esimese sammu ja kusagil jälle midagi klõpsinud. Mida aga ei ole üldse tarvis teha, kui ei taha. Parem on loomaaia kodukalt leopardikutsikaid vaadata.

Rasvumine kui komplitseeritud probleem

Ostsin hiljuti iPodi ja naudin nüüd iTunes University tasuta loenguid. Tarkus muudkui tuleb. Prof Stanley Ulijaszek Austraalia National University’st valgustas mu tänast jalutuskäiku rasvumise teemadega. Kõigepealt kiitis KMI-d, mis on esimene usaldusväärne tööriist rasvumise ja ülekaalulisuse hindamiseks. Siis möönis, et rasvumisest kui probleemist on hakatud aru saama alles viimase kahe kümnendi jooksul – peamiselt küll kulutuste kasvamise tõttu, mitte siirast hoolest inimeste pärast. Naljaga pooleks viskas professor killu, et hoides KMI  18,5 ja 25 vahel ilmutad sa tõelist kodanikulojaalsust oma riigile; kui aga lähed üle 25, siis on igaühel õigus sinu kallal nokkida, kuna sa kulutad haigekassa ressurssi rohkem kui sinna panustad. Kus aga Oxfordi  professor jänni jäämist möönis, oli rasvumise põhjused. Ta kirjeldas erinevaid teooriaid alates geneetikast ja lõpetades energiabalansiga – aga ükski neist ei ole praegu piisavalt heal järjel selleks, et praktilisi lahendusi pakkuda.

Vahest kõige huvitavam osa oli see, kus ta vaatas rasvumist süsteemselt, haarates

• elukeskkonna planeerimise – et oleks, kus jalutada, ja et see oleks turvaline
• ühistranspordi planeerimise – et oleks, millega sõita ja mille peatusse jalutada
• sotsiaalsed võrgustikud – saledaks jääb see, kellel on saledad sõbrad
• kultuuritegurid ja toidupädevuse – et inimesed mäletaks, mismoodi kartul välja näeb ja oskaksid ise toitu teha
• meedia – millist kehaimagot ja milliseid väärtusi vahendatakse
• regulatsioonid – mis peab toidupakil kirjas olema
• hariduse – et inimesed ikka teada saaksid, et nad on bioloogilised olendid

…ja ilmselt veel midagi, aga siis põrkasin kokku naabrimehega ja iTunes asendus elava diskussiooniga. Puudujäävat ürirtan kompenseerida alljärgneva lingiga: http://www.oxfordobesity.org/

Aga kuidas mul muidu läheb? Nii ja naa. Contour TS glükomeetri saatsin pikale lainele ja võtsin asemele Glucocardi X-meteri – väidetavalt olevat selle testribasid pidevalt saada. Näis. Pulss on 85, veresuhkur peale kooserdamist 4.2, kehamassiindeks suisa rahvavaenulikul tasemel 39. Ei tea, võibolla ei lasta paksmagusid järgmisel korral enam valimistele. Vähemalt KMI trend on mul õige.

August väljas

Ma olen väga suures hämmelduses sellest, kui suur võib olla isikliku otsustuse roll diabeedi arengus.

Nädal tagasi olin teatud mõttes lollis olukorras. Olin ennast kaua aega hästi tundud, ja kui siis tööalaselt teatavad jamad sisse sõitsid, siis reageerisin nagu noor tütarlaps või ustav sõdur: asusin jamasid lahendama, hambad irevil ja püksipee põlveõndlas lotendamas. Puhta lollakas. Kaks päeva istusin telefoni ja meili otss ja muudkui tõrjusin tuld. No ausõna, lollakas. Tagajärjena ilmnes väga kiire pulss, väga kõrge vererõhk, väga kõrge veresuhkur ja absoluutse talumatuseni jõudnud neuropaatia. Numbrid ei olegi võibolla hirmuäratavalt suured, aga tähtis on kontekst: olin kõigi näitajate osas saavutanud tervisliku stabiilsuse, millest nüüd jäid järgi vaid riismed. Et olla konkreetne: tavaline vererõhk on 125/82, pulss ca 85, vresuhkur alla 6. Nüüd siis nädal aega 140/95, 90, 11. Et sammulugeja näitas stabiilselt 10 000 ja rohkem, see nagu ei lugenud essugi. Kaal ronis kah ülespoole, sest soolikad jäid vahelduse mõttes täitsa seisma. Ja varbavalu kirjeldamiseks ei ole mul üldsegi sõnu. Nagu oleks varbad kogu aeg keeva vee sees.

Nüüd siis olen august välja saamas, kõik näitajad on stabiliseerund peale kehakaalu. Ei ole parata, alustame aga otsast peale. Kui võtaks õige homme metforali enne hommikusööki, siis peaks pasandamine garanteeritud olema. Kui kõõlusevalu taandub, läheb sammukonto jälle üle 14 000. Või kui ei lähe ka, ma olen otsustanud olla rahulik. Sest ilma selleta august välja ei saa.

Aga august välja ma tahan ja suuresti juba olen ka. Mida see minult nõuab? VÄGA head kuulamisoskust ja palju aega. Ja meisterlikku enesekontrolli, kuna  nüüd ma juba näen, et ma lihtsalt ei tohi närveerida. Mitte millegi pärast. Stress vallandab organismis hormonaalse plahvatuse, mille vastuseks on glükoositulv verre. Kui vahetut lihastegevust (rünnak või põgenemine) ei järgne, jääb glükoos verre ja närib närve. Mistap varbavalu kipub mõistust võtma.

Aga august väljas ma nüüdseks olen ja küllap ma nüüd ikka edasi elan. Enne närviminekut MÕTLEN. HINGAN.

Teatriskäiguga läks nagu natuke pahasti

Koondasin kogu oma sisemise jõu ja ajasin ennast ikkagi pealinna kohale – ikkagi ministri vastuvõtt ja puha. Kuni vastuvõtu alguseni oli kõik enam kui kena, aga siis sai draamateatris õhk otsa. Võibolla ka kogu Tallinnas. Pulss kihutas lakke, higi voolas. Söömisest ja joomisest ei olnud enam juttugi, rabelesin hingata. Ja ehkki etendus oli nauditav, istun praegu otsaga Solarises ja lõõtsutan. See on siis minu teine vaatus.  Öelda, et olen pettunud, on vähe. Ma ei loksu selleks kuus tundi bussis, et poole etenduse pealt jalga lasta.

Mis siis juhtus? Minu versioon on alljärgnev.

Ma ei talu enam üldse stressi. Eilne päev algas hommikul pool kaheksa vihastaisega ja lõppes kell kümme vihastamisega. Vahepeale mahtus seitse stressiallikat, kui mitte kõik kaheksa. Tulemuseks oli enneolematult kõrge veresuhkur, väga kibedad varbad ja kiirepoolne pulss. Hommikul oli suhkur ikkagi üle 8, ehkki pulss ja vererõhk olid siis veel täitsa talutavad. Päev kuni vastuvõtuni kulges positiivse stressi tähe all. Ja nüüd siis füüsiline kirves kuklasse.

Igatahes olen hetkel natuke segaduses ja kurb ka, sest… Noh, mis seal rääkida. Mis elu see on, ütleks mõni seltskonnalõvi. Mina vist lihtsalt uuendan oma tõotusi – enam ei lähe kodunt välja lõbutsema, kui just jalad ees ei viida!