Ei mäleta. Sest ma halisen neuropaatia üle pidevalt. Konstantselt. Permanentselt. Väsimatult. Ilmärakistumatult.

Nüüd siis asjaoludest. Eile istusin koosolekutel 10 – 18,  üheainsa pooletunnise vahepausiga. Juba kella kolmest oli varbavalu väga tugev, aga tõsine nali läks  lahti öösel. Ei aidanud sokid, benfogamma ega villane tekk. Tuli sängist välja ronida ja jalutama hakata. Oleks sume suveöö olnud, oleksin ma ilmselt välja läinud, et aga vihma sadas, pidin tuterdama tuba pidi. Käisin varbad soojaks ja läksin sängi tagasi. Veerand tundi pikutamist ja jälle jalutama. Nii hommikuni. Ilmselt oli ette nähtud, et täna öösel magada ei saa, sest kui korraks uni tuligi, siis ajasid sääsed üles…

Mul on veel kaks võimalust, millega perearsti ukse taha kraapima minna. B-vitamiini süstid oleks üks ja siis leidub veel üks valuvaigisti, mis aitavat ka puujala varvaste valu vastu. Ilmselt ei saa ükski arst aru, miks ma neid veel küsinud ei ole. Ma ise juba tean. Nimelt pole mul aimugi, kuskohas ma ses kaunis protsessis olen. Kas see on alles algus ja lugu läheb veel palju hullemaks? Siis oleks ju hea midagi veel tagavaraks hoida. Kui mitu järjestikust magamata ööd viitab, et nüüd oleks õige aeg puujalaravimi jaoks? Lühidalt, mul ei ole eriti alust otsustamaks, kui tõsine asi on.

Ma tean, kuidas tohtrid valu mõõdavad: subjektiivse hinnangu alusel. Aga ma ju hindan varbavalu teisiti kui nt munasarja- või lihasevalu! Lihasvalu võib olla kuradima kibe, ent ma kannatan selle kenasti välja, kuna tean, et see läheb ise üle. Hambavalu puhul puhul panen autole hääle sisse ja lendan linna poole. Varbavalu, va sunnik, võib oosel ja päeval olla sama tugev, ent öösel, mil ma tahan magada, häirib ta palju rohkem kui päeval, mil saan natuke liikuda. Siis läheb kohe paremaks.

Ja täna istun ma jällegi komisjonis. Kaks tundi istutud, vähemalt kolm tundi veel istuda… Koju tuleb ilmselt jala minna – asi see 40 km nüüd, kui see vaid jalavalu vähendaks.