…nagu ikka, liialdatud. Olen elus, ehkki vahel kipub see meelest minema. Kole kiire on olnud, närviline ja nõudlik aeg. Valus ja keeruline aeg. Nüüd on suured tööd üle antud ja kõik on Jumala kätes. Juba on aega peeglisse vaadata ja püüda see paksmagu seal tuvastada.

Jah, tõesti paksmagu. Koera enam pole, suvi oli minu jaoks liiga kuum ja töö eeldas arvukaid tagumiktunde. Ujumine ei andnud piisavalt koormust ja nii ma siis korjasin kaks värsket kilo naha vahele. Olen väga pettunud, aga samas, mis sa siin ikka pettud. Stressi puhul olen ma ju ikka rasva läinud, ükskõik, kas söön või mitte. Nii et asja tuleb rahulikult võtta ja sügisesi metsateid nautida. Tuleb vaid passida päevi, mil tagapidur peab. Neil päevil, mil esineb probleeme, püsin kempsuuksest maksimaalselt kolm meetrit eemal.

Varbad – noh, valutavad endiselt, aga las nad valutavad. Hullemaks ei lähe.

Antud hetkel olen oma diabeedist elukaaslasega rahul. Oleme harjunud. Armuke (see depressioon) teeb elu pisut keeruliseks, aga ses osas olen loobunud võitlusest. Pole hetkel, mille nimel pingutada, nii et ma võin endale lubada luksust ka masenduses olla. Töö hoiab püsti just nii palju kui tarvis ja sellega hetkel lepin. Vanad jamad tükivad meelde, aga seegi on OK.

Olen elus. Aasta diabeetikustaaži on õpetanud ja nüüdseks on tekkinud elamist võimaldav rutiin. Näis no, mis edasi. Olen  terve inimene.