Olen pikka aega vait olnud, sest diabeedi kohta pole midagi uut öelda. Täna aga tunnen, et vajan võimalust anonüümseks jäädes viriseda. Viimased pool aastat on olnud töö poolest väga stressirohked. Nüüd hakkab natuke tunda andma. Südames närib peaaegu iga päev, lust on elust läinud ja õnneks ka söögiisu. Motivatsioon on aga allapoole nulli ja enese sundimine muutub järjest raskemaks. Asja ajab hullemaks see, et ega mul ju mingeid erilisi saavutusi ette pole näidata. Vastupidi, mu töö kvaliteet on mõneti kõikuv. See lööb mulle kõvasti kuplisse, sest enam pole nagu millestki väga kinni hoida. Eile siis juhtus esimest korda, et lahtine kõht lõi päevaplaani täiesti segi. Ühele koosolekule seetõttu ei jõudnudki, et okupeerisin ühe kohvipoe kempsu ligemale tunniks ajaks. Sellised asjad ei tõsta just elutaju. Võimalik, et tahaksin natuke kellegi rinnal nutta, aga läheduses on kõik rinnad hõivatud. Kõigutan siis oma veresuhkrut iseseisvalt ja püüan kõndimas käia nii palju kui võimalik. Ehkki tuule käes valatud pisaratest jäävad silmad väga kauaks ajaks kipitama.

Nuuks. Ei tahaks surnud olla, aga elada ka ei jaksa hetkel. Õigemini ei näe mõtet. Aga see ei ole diabeedist. See on lihtsalt elu.