Algamas on minu esimene suvi diabeediga. Ehkki, perearsti vahetades sain korraks enda kätte ka oma meditsiinilise “bulla”, milles leidsin juba 2007.aastast tohtri märkmed “diabeet?” Huvitav, miks ta siis uuringuid ei soovitanud? Aga noh, see selleks. Nüüd oleme mina, diabeet ja suvedepressioon. Koera enam pole, millest on üdini kurb ja ilmselt kauaks veel.

Suveks valmistumine on oluline. Kõik suhtlusmustrid muutuvad, inimesed kaovad ära, isegi puhkust tuleb natuke, on kuum… Ma olen viimased kümme suve depressiooniga hädas olnud, kuna mul puudub tavamõisteline elu. Suhtlen inimestega ainult tööalaselt ning suvel ju reeglina tööd ei tehta või tehakse nii vähe kui võimalik. Öine ülevalolija ma pole ning seega ei huvita mind ka suveürituselt suveüritusele kulgemine – arvestagem sedagi, et olen paras snoob ja meelelahutuse osas vägagi nõudlik. Ma tahan aga kõigele vaatamata ikkagi ellu jääda.

Niisiis seisab mu ees mitu ülesannet. 1. manageerida diabeeti 2. langetada kaalu  3. parandada südame tervist 4. lõpetada doktoritöö ja teised pooleliolevad uurimisprojektid 5. saada depressiooniga hakkama. Punktid 1, 2,  3 ja 5 on omavahel kombineeritavad. Praegune valem on iPod ja pilvine ilm. Ma ei talu kuumust – mine tea, äkki tänavu talun paremini? Igatahes ei ole ma erilises vaimustuses mõttest, et peaksin nt 7kilomeetrise rännaku tegema kiiskava päikese käes. Kui ilm on pilves, siis olen ma aktsioonis. Värskelt laetud iPod, ja kaks tundi lähevad kui lennates. Nüüd juba tuli mõte, et peaks reidi lõppu jätma järve, saaks ühtlasi ujuda ka. Nii et kuivõrd asi minusse puutub, siis andke mulle üks pilvine ja jahe suvi ning ma garanteerin eduka kaalukaotuse. Selline soov on kahtlemata ebapopulaarne kondiklibude hulgas, kes tahaksid oma tervisest pakatavat ihu päikese käes praadida, aga kamoon, mul on ju voli vähemalt oma blogis soove avaldada! Keegi muu seda minu eest nagunii ei tee.

Eile läksin kõndimisega küll veidi liiga hoogu. Läksin ühele tuttavale teele tagurpidi ja magasin olulise ristmiku maha (autoga juhtub see küll kergemini, aga juhtus ka jalgsi). Kahetseda palju pole, sest sain nautida eriliselt kena taevast ja mõtiskleda jääaja imetegude üle. Kui taipasin, et olen omadega kapitaalselt rabas, keerasin muidugi otsa ringi, aga planeeritud 8 000  sammu asemel tuli kokku ligi 19 000. Janu hakkas vaevama ja viimane kilomeeter oli ikka juba raske. Nagu oli ka öö – jalad valutasid ka mujalt kui ainult varvastest. Nüüd, pärastlõunaks, hakkab asi leebuma. Tahan ujuma (kui soe see vesi hetkel on?), aga mitte kõndima. Mis ju ka loomulik, pingutus peab  vahelduma puhkusega. Isegi mõningane rahulolu hiilib hinge – näää, ma sain hakkama! EHkki ega mul variante eriti polnud, telefoni jätsin maha ja majadest olin kaugel. Nii et pisike riskimoment ikka oli ka asja juures olemas. Nagu öeldud, õnneks kõik OK.

Kokkuvõte. Ega ei tahagi siin tühjas kodus istuda. Tööd ka kogu aeg teha ei taha. Väljas on hea.