Vat nüüd ma pritsin tatti ja viha võrdsetes kogustes. Perearst Õunake avaldas täna veendumust, et kogu mu neuropaatia on ikkagi alkoholismist tingitud! Et ei saavat ikka olla nii, et varbad puhtast diabeedist valutama hakkavad ja seda vaevalt kuu aega pärast diagnoosimist. Selleks kuluvat aastaid ja aastakümneid. Jah, üldjuhul kulubki, aga minu praegune lugemus näitab küll, et neuropaatia võib tekkida mistahes diabeedi faasis ja et tüüp 2 diabeeti diagnoositaksegi sageli tüsituste kaudu – inimene ei tunne enne mitte midagi. Kuramus, juba viis aastat tagasi lõi pulsi lakke ja kõigi uurimuste kiuste ei leitud südames mingit viga. Pool aastat tagasi siis üks eraviisiliselt tuttav endokrinoloog ütles, et jajah, see võis sul olla autonoomne neuropaatia juba siis. URRR!

Ent jah, ma armastan veini juua küll, see on tõsi. Olen ise esimene, kes seda tunnistab. Kui mingil eluperioodil ehk pruukisingi teist veidi liiga palju, siis need ajad on ammuilma unustatud. Nu ja nüüd siis on Õunake – kes, muide, pole minult iial küsinud, kas ja kui palju ma üldse alkoholi tarvitan – veendunud, et “ei joole see nevropatia tjeil diabeedist, see on alkogoolist”! Asjatundjad võivad nüüd käsi hõõruda, et eitamine on ju kindel sõltuvuse tunnus jne. OK, jäägu see minu südametunnistusele, kui nii ongi. Minu keha, ise vastutan ka oma valede eest. Praegu ajab mul essu keema perearsti absoluutne pealiskaudsus. Pinget aitas leevendada pereõde, kelle kohe ära kitusin, et nää, mis versiooniga Õunake välja tuli. Ta vaatas mulle otsa ja küsis, et kas me koos joome vä. Aitäh, Blondie! Ja aitäh ka selle eest, et sa kolme kuu glükohemo näidu peale hõiskasid. 5.7% on ju hea saavutus.