Teise tüübi diabeediga saab elada küll, kui esimese poolaasta üle elad ja vaikselt aduma hakkad, mis värk on. Kui aus olla, siis peab selle taudiga elama järjest rohkem inimesi. Lisaks siia Eesti statistika, aga minu nõiakunstist jääb väheks, et tervise arengu instituudi kodukalt värskemat kui 2007 andmeid leida.

Asjapala alljärgnev, et olen tagasi seal, kus 2010 jaanuaris. Kaal esialgu kadus, aga siis tuli see jälepalav suvi ja siis jäleilge tööpinge, nii et kilosid sama palju kui mullu. Kõrvade vahel on siiski terake tarkust juures – suudan mõjutada seda, mida jälgin. Kui igapäevaselt kaalunumbreid üles märkisin, siis kaal ka langes; ja ta langes seetõttu, et samal ajal pidasin väga ranget arvet toitumise üle. Hakka või uskuma, et kirjapanekus ongi maagia. Mul on tööriist seega olemas, millega nullseisust edasi minna, aga niipalju ma ennast tunnen, et “vägisi armsaks ei saa”. Endaga tegelemiseks on mul vaja mingisugustki emotsionaalset tasakaalu. Kui jamad on majas, unustan iseenda sootuks ja kustutan tuld…või siis molutan tundide viisi ja kiirgan kodusoojust, aga seegi on eneseunustamine. Söömasööstusid õnneks ei ole, aga ega palja juustuleivaga kah erilist kaalukaotust oodata ole. Kui siia juurde lisada stressiga streikiv soolikas, siis tundub tõesti, et vetsust ei tahaks kaugemale kui viis meetrit. Ja jääbki päevane kõnniring tegemata, veresuhkur pisut kõrgemaks kui vaja ja süütunne, oi milline süütunne vähese liikumise ja laiskuse pärast.

Üks objektiivsepoolne põhjus oli mu vähesel liikumisel ka. Läksin reklaami ohvriks ja ostsin betaloci asemel mingit geneerilist beetablokaatorit. Aga sellest ei tulnud head nahka, pulss oli pidevalt üle saja ja seega ka mina ülimalt väsinud. Nüüd lõpetasin need inimkatsed ja ostsin korraliku ravimi – vererõhk kohe kut neiul ja pulss enamasti samuti.

Ma ei tee praegu mingeid järeldusi ega plaane. Kahe nädala pärast paistab, kuidas elu edasi läheb.