Tõsi ta on, et aasta algul oli see blogi minu jaoks väga oluline – keegi mind kuulata ei viitsinud ja infot ka kusagilt mujalt ei saanud. Nüüdseks olen enda meelest juba staažikas diabeetik (esmatüübilised, irvitage) ja pole nagu midagi enam põdeda. Isegi varbavaluga on täiesti võimalik elada. Seega olen otsustanud vabastada end kohustusest sedasinast blogi elus hoida. Tiksun oma rutiinis, paksem, laisem ja hooletum kui peaks, aga mul on olemas kõik tööriistad, et endaga toime tulla. Nii ma siis lõpetangi sissekannete tegemise kuni ajani, mil midagi tervises või enesetundes muutub või kui tekib vajadus midagi uut teada saada.

Ma tean, et mul on olnud lugejaid – aitäh teile, ja olge hoitud. Kui head päevad otsa saavad, siis ehk kohtume kunagi veel.

Teise tüübi diabeediga saab elada küll, kui esimese poolaasta üle elad ja vaikselt aduma hakkad, mis värk on. Kui aus olla, siis peab selle taudiga elama järjest rohkem inimesi. Lisaks siia Eesti statistika, aga minu nõiakunstist jääb väheks, et tervise arengu instituudi kodukalt värskemat kui 2007 andmeid leida.

Asjapala alljärgnev, et olen tagasi seal, kus 2010 jaanuaris. Kaal esialgu kadus, aga siis tuli see jälepalav suvi ja siis jäleilge tööpinge, nii et kilosid sama palju kui mullu. Kõrvade vahel on siiski terake tarkust juures – suudan mõjutada seda, mida jälgin. Kui igapäevaselt kaalunumbreid üles märkisin, siis kaal ka langes; ja ta langes seetõttu, et samal ajal pidasin väga ranget arvet toitumise üle. Hakka või uskuma, et kirjapanekus ongi maagia. Mul on tööriist seega olemas, millega nullseisust edasi minna, aga niipalju ma ennast tunnen, et “vägisi armsaks ei saa”. Endaga tegelemiseks on mul vaja mingisugustki emotsionaalset tasakaalu. Kui jamad on majas, unustan iseenda sootuks ja kustutan tuld…või siis molutan tundide viisi ja kiirgan kodusoojust, aga seegi on eneseunustamine. Söömasööstusid õnneks ei ole, aga ega palja juustuleivaga kah erilist kaalukaotust oodata ole. Kui siia juurde lisada stressiga streikiv soolikas, siis tundub tõesti, et vetsust ei tahaks kaugemale kui viis meetrit. Ja jääbki päevane kõnniring tegemata, veresuhkur pisut kõrgemaks kui vaja ja süütunne, oi milline süütunne vähese liikumise ja laiskuse pärast.

Üks objektiivsepoolne põhjus oli mu vähesel liikumisel ka. Läksin reklaami ohvriks ja ostsin betaloci asemel mingit geneerilist beetablokaatorit. Aga sellest ei tulnud head nahka, pulss oli pidevalt üle saja ja seega ka mina ülimalt väsinud. Nüüd lõpetasin need inimkatsed ja ostsin korraliku ravimi – vererõhk kohe kut neiul ja pulss enamasti samuti.

Ma ei tee praegu mingeid järeldusi ega plaane. Kahe nädala pärast paistab, kuidas elu edasi läheb.

Olen pikka aega vait olnud, sest diabeedi kohta pole midagi uut öelda. Täna aga tunnen, et vajan võimalust anonüümseks jäädes viriseda. Viimased pool aastat on olnud töö poolest väga stressirohked. Nüüd hakkab natuke tunda andma. Südames närib peaaegu iga päev, lust on elust läinud ja õnneks ka söögiisu. Motivatsioon on aga allapoole nulli ja enese sundimine muutub järjest raskemaks. Asja ajab hullemaks see, et ega mul ju mingeid erilisi saavutusi ette pole näidata. Vastupidi, mu töö kvaliteet on mõneti kõikuv. See lööb mulle kõvasti kuplisse, sest enam pole nagu millestki väga kinni hoida. Eile siis juhtus esimest korda, et lahtine kõht lõi päevaplaani täiesti segi. Ühele koosolekule seetõttu ei jõudnudki, et okupeerisin ühe kohvipoe kempsu ligemale tunniks ajaks. Sellised asjad ei tõsta just elutaju. Võimalik, et tahaksin natuke kellegi rinnal nutta, aga läheduses on kõik rinnad hõivatud. Kõigutan siis oma veresuhkrut iseseisvalt ja püüan kõndimas käia nii palju kui võimalik. Ehkki tuule käes valatud pisaratest jäävad silmad väga kauaks ajaks kipitama.

Nuuks. Ei tahaks surnud olla, aga elada ka ei jaksa hetkel. Õigemini ei näe mõtet. Aga see ei ole diabeedist. See on lihtsalt elu.

…nagu ikka, liialdatud. Olen elus, ehkki vahel kipub see meelest minema. Kole kiire on olnud, närviline ja nõudlik aeg. Valus ja keeruline aeg. Nüüd on suured tööd üle antud ja kõik on Jumala kätes. Juba on aega peeglisse vaadata ja püüda see paksmagu seal tuvastada.

Jah, tõesti paksmagu. Koera enam pole, suvi oli minu jaoks liiga kuum ja töö eeldas arvukaid tagumiktunde. Ujumine ei andnud piisavalt koormust ja nii ma siis korjasin kaks värsket kilo naha vahele. Olen väga pettunud, aga samas, mis sa siin ikka pettud. Stressi puhul olen ma ju ikka rasva läinud, ükskõik, kas söön või mitte. Nii et asja tuleb rahulikult võtta ja sügisesi metsateid nautida. Tuleb vaid passida päevi, mil tagapidur peab. Neil päevil, mil esineb probleeme, püsin kempsuuksest maksimaalselt kolm meetrit eemal.

Varbad – noh, valutavad endiselt, aga las nad valutavad. Hullemaks ei lähe.

Antud hetkel olen oma diabeedist elukaaslasega rahul. Oleme harjunud. Armuke (see depressioon) teeb elu pisut keeruliseks, aga ses osas olen loobunud võitlusest. Pole hetkel, mille nimel pingutada, nii et ma võin endale lubada luksust ka masenduses olla. Töö hoiab püsti just nii palju kui tarvis ja sellega hetkel lepin. Vanad jamad tükivad meelde, aga seegi on OK.

Olen elus. Aasta diabeetikustaaži on õpetanud ja nüüdseks on tekkinud elamist võimaldav rutiin. Näis no, mis edasi. Olen  terve inimene.

 

Pealkiri väljendab minu suurt soovunelmat. Oleme ausad – elu ei ole mind hellitanud, olen pidanud nägema nii paremaid kui halvemaid päevi. Mõnikord olen olnud üsna süütu kannataja, mõnikord aga ise jamadesse roninud ja neid ka teistele põhjustanud. Vist.

Täna on minu hea sõbra surma-aastapäev, ja ma ei suutnud kalmistule minna. Sest ma olen tema peale ikka veel väga kade. Olin kade juba siis, kui ta haigestus, ja siis, kui ta suri. Ausõna, see kõlab võikalt, aga nii see on. Olen tähele pannud, et inimesed minu ümber võtavad iga päeva kuidagi nagu loomulikult, ent minu jaoks on elamine ikka olnud natuke nagu pingutus. Nojah – elus olemine kui diagnoos, millest ei saa niisama lihtsalt lahti.

Kui minult küsitaks, mida ma tahan, siis tahaksin olla koos, tahaksin natuke nõu ja abi oma tegemistes, tahaksin … no midagi soolast või torti… Naeruvääristan neid himusid ise esimesena, et neid kuidagimoodi kontrolli all hoida. Ma praktiliselt ei söö midagi, veresuhkur on kõigele vaatamata kõrgem kui tarvis, mitte miski ei edene ja surm ka ei tule. Süütunde suurendamiseks nööpisin lahti poti õlut, aga seegi ei tee asju nii palju paremaks  või halvemaks, et see märkimist vääriks.

Mida vanemaks, seda targemaks. Deprekaga olen koos elanud palju kauem kui diabeediga. Igasuguseid lollusi on koos tehtud. Telefoniarvet suurendatud ja bensiini kulutatud, et inimesteni jõuda. No minu tuttavate elu on nüüd küll palju parem, sest enam ma seda ei tee. Eks igaühel on oma mured ja mis inimestest ikka kiusata, kui tegelikult tahad neid ainult ära kasutada. Ma haletsen ennast nüüd täiesti privaatselt, mitte kogu kollektiivile. Kui muud üle ei jää, lõpetan selle päeva lihtsalt ära ja lähen magama, olgu kell kasvõi viis.

Ma tulen toime igasuguse päevaga. Niihästi töisega kui tavalisega kui pisaraterohkega. Homne päev võib, aga ei pruugi tulla teistsugune. Siis tuleme ka toime. Ma ei ole õnnelik – kamoon, surnud sõbrale mõeldes tunnen kõigepealt kadedust ja siis kahju; nii isekate tunnetega ei saagi õnnelik olla. Aga ma tean, et kusagil kalendris on ka paremaid päevi.

Tunnistan nüüd, et ega selle kadeduse tunnistamine mulle au ei tee. Sihuke niru tunne, millest täiskasvanud inimesed viisakas seltskonnas ei räägi. Mul on teine selline veel: ma häbenen oma diabeeti ja sellest tingitud väsimist. Peamiselt vist seepärast, et see haigus on mu enda süü. Õgisin enda paksuks ja säh sulle.

Mao all käivad paarisekundilised valusähvakad. Vastik. Aga ma pühin silmad kuivemaks, kreemitan kibedamaid kohti ja elan edasi. Lugege. Ärge lugege. Lugege…kunagi. Ah, mis te ikka loete.

Täna on üle mitme aasta kõige halvema tuju päev. Mitte midagi hullu ei juhtunud, mis võinuks selle halva tuju põhjustada, ja õnneks ei läinud miskit ka totaalselt untsu. Lihtsalt ma ei teinudki täna mitte midagi. Otsustasin juba hommikul, et tuleb jama päev, ja mul oli õigus.

Ja mis on diabeedil sellega pistmist? Võimalik, et mitte midagi. Tõbi nagu ta minul on, seletab nii halba tuju ainult osaliselt. Äkki oli mul lihtsalt natuke puhkust vaja ja ma lihtsalt võtsin selle. Või siis tuleks äkki tähele panna seda, et mõnel hommikul on veresuhkur olnud veidike oodatust kõrge, üle 6. Miks? Ma ei tea seda. Alles mõne nädala eest kogesin lausa alla 4se veresuhkru kaheldavaid rõõme. Mis siis äkki muutus? Ma ei tea seda, aga võibolla see natuke rikkus tuju. Oleksin hea meelega ühe mõnusa pika jalutusringi teinud, aga täna oli taas päev, mil hoidusin kemmergu lähedale – ka selliseid päevi pole viimasel ajal just sageli olnud. Äkki rikkus se tuju? Või siis esimese aastapäeva lähedus? Või soovimatus üht suurt tööd ümber teha? Urr seda teab.

Nüüd tuleks sissekande lõpp kuhugi ülespoole tõsta nagu koera saba. Kuidas küll? Mul on üks versioon. Nimelt see, et minu eas daam võib endale ühe halva tuju päeva aegajalt võtta ja kasutada seda ettekäändena mitte kellegagi suhtlemiseks. Ma PEAN veresuhkru ja kaalu normis hoidma, siin pole kauplemist. Aga heas tujus olemist ei saa minult küll keegi nõuda. Vat siis nautisingi päev läbi halba tuju ja nii oligi. Kellegi teise päeva ma ilmselt ei rikkunud, ja kui tõtt tunnistada, mulle lausa meeldis täna mossitada. Ehk siis ess oli olla küll, aga kuidagi nagu asi püsis kontrolli all. Mossitasin, sest tahtsin.

Kui nüüd ikkagi pole see halb tuju kuidagimoodi seotud palavikutundega, mis kipub ligi hiilima… Tont seda teab. Igatahes panen päevale ilusa punkti väga varase voodissepugemisega, hea muusika seltsiks. Homme on kavas mitte mossitada.

Mul on täpselt neli minutit aega, et võrrelda oma praegust seisundit aastatagusega. Noh, ütleme siis nii, et aasta tagasi hakkas jamaks minema. Selle aasta jooksul olen olnud väga hirmul ja väga mures, elanud läbi paanilise veresuhkru mõõtmise ja paanilise kaalukaotuse perioodid. Olen ilma jäänud oma koerast ja üle elanud täiesti sobimatu suve. Nüüd on kuum suvi möödanik. Kaalurindel on kehvasti. Koerata ei ole ikka mingi elu, aga uut ka ei taha muretseda. Ent elulised näitajad on väga head, neuropaatia ei lähe hullemaks ja doktoritöö vist ikka ka saab katuse alla…millalgi.  Kui hästi läheb, siis kahe nädala pärast, kui nii hästi ei lähe, siis veidi hiljem. Täna ongi oluline otsustamiste hetk. Pablan hirmsasti. Aga mida siin pabistada? Olen üle ja läbi ja ära elanud kaunis jubeda aasta. Olen elus ja, vabandage, tegelikult ka terve. Kahe tunni pärast selgub, kui pingelised tulevad kaks järgmist nädalat. See jutt on kole segane, aga… Eks ma õhtul jätkan.

Välismaal. Palav on. Ootamatult läksid jalad taas nii paiste, et isegi hästi sisse käidud kingad tekitasid villid – suured ja rasvased sellised. Olen suuresti käimisvõimetu ja enda peale maru kuri. Seltskond, kellega liigun, on kõik sellised terved ja kondised ja tahavad kiiresti liikuda, ehkki kõik minust vanemad. Mina olen aga tõsiselt hädas – esiteks tahaksin liikuda aeglasemalt, teiseks aga ei tahaks liikua enam üldse, sest on palav ja jalad valutavad. Villid villideks, aga paistetuse tõttu pressivad kingad varvastele ja tekib korralik mahlane neuropaatiavalu, sest ilmselt ei saa varbad piisalt verd. Eilse öö juba veetsin varbaid sügades ja karta on, et…

Heakene. Koduse režiimi peal olen ma täiesti pruugitav, aga reisil on tõesti raske. Võibolla peaks üksi reisima, siis ei ole vaja enda viletsuse pärast häbeneda? Ausalt öeldes olen ma alati olnud paras polkovniku lesk ja pigem oma hädasid uhkusega kandnud, ent nüüd justkui tõesti häbenen iseenda pärast. Ilmselt tuleb välja arendada mingid toredad ja ausad enesekaitsevõtted, mis teistes inimestes kah piinlikkust ei tekitaks. Sest kui üle rinna pingutan ja pisar silma tuleb vlu pärast, siis on ikka kole piinlik küll. Kuidas oleks “Kuulge, ma otsustasin, et jätan selle tripi vahele. Ma jään siia lähedusse tiksuma, aga teie minge!” Või siis “Ma tahaksin tulla, aga ma ei tea, kuidas mul jaksu on. Teeme nii, et ma tulen nii kaugele kui jaksan ja siis ütlen sulle.” Või “Meil on erinevad tempod ja strateegiad –  läheks täna eraldi.” Või “Kuule, eile töötas see omaette käimise variant hästi – teeme täna ka nii.” Või “No lähme, aga võtame takso”. No ei tundu ju nii raske. Miks ma siis reaalses situatsioonis nii kehvati tunnen, kui midagi sellist tuleb öelda?  Ilmselt tuleb veel harjutada.

Homme on plaanis retk mere äärde. Väga suure ja mõnusalt jaheda mere äärde. Palavusest pääsemine oleks väga meelepärane, aga… Aga. Eks näis, mis homme saab. Ma ei karda ära kaduda või maha jääda või ära eksida. Kardan teistele ebamugavust valmistada. Vohh – see ongi põhiline. Hea, et sotti sain.

Urrr. Tegelikult ei salli ma kuuma silmaotsaski, aga mööngem – vererõhuga 115/75 ja pulsiga 75 on isegi leitsak täiesti talutav elukeskkond. Ei taha kolme viimast aastat isegi meenutada. Kuumarabandusi sain paar-kolm tükki suve jooksul kindlalt. Nüüd teine tera. Ma ei higista, ma ei lõõtsuta, ma ei paisteta, ja ma olen kuramuse õnnelik. Nii õnnelik, et noorus tuleb meelde…

…Kui perearsti vahetasin, viskasin silma peale ka eelmiste tohtrite sissekannetele minu meditsiinibullas. Ja ennäe – juba aastal 2006 oli peretohter paar korda kirjutanud midagi sellist nagu “Kavas uuringud diabeedile” (jälk keelepruuk, aga nii need arstid kõnelevad) või “Diabetes?” Mida aga  kolme aasta jooksul ei tehtud, olid uuringud. Jah, selle aja sisse jäid ka põhjalikud südameuuringud, kardioloog küsis, kas diabeeti on ja mina vastasin, et minu teada ei ole. Sinna see asi jäigi. Praegu, tagantjärele targana võib ju öelda, et ega see asi siis päris õige enam polnud. Diabeet oli, autonoomne neuropaatia oli ka.  Jämesoolepõletik samuti, rääkimata depressioonist, mille suhtes ma juba ammuilma olen jõupositsioonile asunud.

Eh, palavus sakib siiski – ma ju olen kõigest sellest millalgi juba kirjutanud. Aga ütleme siis, et topelt ei kärise. Nüüd, julgen öelda, vaatan asja peale veidi kiretumalt. No magan kolmekümnekraadises kuumas villaste sokkidega – mis siis?!  Magasime koos perearstiga midagi maha – no magasime, ega aega ju tagasi ei keera.

Ah et sellest depressioonist veel. Ükskord ma ju pean üles tunnistama, et diabeet pole mu esimene kooselu.  Jah. Mul on kerge kuni mõõdukas depressioon olnud viimased üksteist aastat – kohe sellest ajast peale, kui rängast kliinilisest deprekast paranesin. Ma ei võta antidepressante ega hakkagi ilmselt võtma. Enam. Need ei suuda minu jaoks teha midagi, mida ma ise ei suudaks. Niigi olen farmaatsiatööstuse kuldklient. Minu depressiooni põhiline iseloomujoon on see, et ma ei taha eriti elada, aga suhtun elus olemisse siiski protestantliku kohusetundega. Naudin kohusetundlikult. Töötan kohusetundlikult. Isegi ravin ennast kohusetundlikult. Võimalik, et mingitel asjaoludel on kellelgi minust isegi kasu. Ja mida ma praegu öelda tahan, on see, et saab elada niihästi diabeedi kui depressiooniga. Imelikul kombel saavad nad omavahel isegi päris hästi hakkama. Olen kahemehepidaja! ja kuradi uhke selle üle.

Uhke jah. Sest on juba juuli keskpaik ja ma olen veel täies konditsioonis. Tavaliselt on deprekas minust selleks ajaks jagu saanud.Tänavu mitte. Aitäh, kallis diabeet! Sain sinust sotti ja  tänu sellele saavutasin kontrolli ka peksleva südame ja ust kriipiva depreka üle. Hea.

Olen täna käinud neli korda ujumas, kolmes eri veekogus.

Ma ei ole mõnda aega kirjutanud, sest ei ole midagi kirjutada. Meie kooselust on põnevus ja romantika kadunud ja Melker saab jälle tegelda Melkeriga, kui ühte mu lemmikraamatut parafraseerida. Paraku aga puudub minu tegevuses igasugune uudisväärtus. Vahest ainult see väärib märkimist, et ma ei armasta palavust ning et suvi on minu jaoks seetõttu ebameeldiv aastaaeg. Ent sellesse teemasse süüvimine teeks mu eriliselt ebapopulaarseks, ja ega mulle ei valmista hetkel ka mingit raskust sel teemal vaikida. Otsigem mingit ühendavamat jututeemat.

Rõdu. Ostsin millalgi ühe sitanikatsi – kokkupandava plastlaua, mille saab endale vastu kõhtu tõmmata. Nüüd on see logisev laud minu rõduohvitsa põhikomponent. Õnneks ulatub siia nii juhe kui wifi, nii et rõdul ma nüüd töötangi. Mul on siin kolm väga imelikku tomatitaime. Pidi olema rõdutomatid, aga kasvasid rohkem kui meetriseks. Mõni ploomikujuline junn tuleb neile ikka otsa ka, aga tänu neile peletistele tekkis mul idee uueks aastaks: tahan rõdule mingit statsionaarset ronitaime. Suurt ratastega kasti ja sinna sisse midagi vägevat, mis ühe suvega ikka paar meetrit ronida jaksaks. Võibolla oleks see isegi mingi roniroos? Metsviinapuu võib kärgtellisele kahju teha, seda eriti ei tahaks. Ja basiilikut ja tüümiani nokin siin pidevalt,  muid salatiolluseid kah. Olen unustanud, kuhu kasti midagi külvasin. Nüüd siis vaatan, et kui ikka õitsema ei hakka, siis ilmselt on söögiks. Hamba all seni midagi ei karju. Kolme värvi petuuniad ja mingid muud tundmatud karvikud õitsevad ja lõhnavad ja vist tajuvad ümbruskonna sääsed mu põlguse jõuvälja – eemale hoiavad. Niimoodi on suvi isegi täitsa talutav.

Ja kuidas läheb diabeedil? Ma ütlesin, et meie suhetest on värskus ja romantika kadunud. Ma ei karda teda enam. Praegused ravimid hoiavad asja kenasti kontrolli all. Ise olen süüdi, et kaaluga ei lähe hästi – pärast koera surma on mul raske leida uut liikumisrütmi, ja ega kuumaga väga ei taha ka õues liikuda. Linna spordiklubisse sõita ei luba uhkus. Istun ja mõtlen ja arvutan kaloreid. Küll ma midagi välja mõtlen. Ma tean, et niihästi dieedis, liikumisrežiimis kui ravimites on veel mänguruumi, nii et praegune seis võiks kesta mitmeid aastaid. Kui nii hästi ei lähe, siis tuleb millalgi süstima hakata, aga praegu see mind ei hirmuta. Ilmselt seetõttu, et ma lihtsalt ei kujuta ette, mis mind ees ootab.

Varbavalule on mul nüüd uus lähenemine. Ma võtsin nõuks, et ei tee temast enam välja. Valutagu, raisad, nii palju kui tahavad. Kui olen armulises tujus, siis panen sokid jalga. Kui ei ole, siis ei pane kah. Ignoreerin oma varbaid täpselt nii, nagu mu koer omal ajal ühte meest, keda ta kartis. Selles, et hambad on külmatundlikuks muutunud, ei saa vist diabeeti süüdistada. Aga kes on öelnud, et mul ei või kah mõnda kõrvalsuhet olla? Olen postmodernne naisterahvas ja litutan, kellega tahan!  Muidugi on mul omad standardid, süüfilist ega HIVi oma elusse eriti ei laseks, aga pisikese igemepõletiku või allergiaga tuleme toime.

Nii. Vaikus, palavus ja praegusel hetkel ka laiskus. Läheks ujuma?

Arhiiv