Mulle meeldivad vidinad ja pluginad, need aitavad mul rutiini sees särtsu säilitada. Mõni päev tagasi avastasin, et riigi raha eest on tervise arengu instituut saanud käima ka kenakese toitumisprogrammi. See innustas mind uuesti suutäisi lugema ja ehkki kolme päeva kogemused ei sisalda midagi plahvatuslikku, olen selle vidinaga siiski väga rahul.

Esiteks, eestikeelne. Teiseks, toiduainete valik on enam-vähem piisav. Ala- ja ületarbimised ning toitumissoovitused kõik kenasti olemas, aga jumala eest, närvid  peavad head olema nagu ikka selliste abivahendite puhul. Eile läks süsteem lolliks üheainsa kalkunikotleti ja 100 g aurutatud forelli peale ja alarmeeris mind valkude ületarbimisest. Täna olen manustanud ühe lõigu juustu ja süsteem muretseb minu liiga vähese valgutarbimise pärast. No pole hullu. Igatahes kõva samm edasi nii ampseriga kui diabeediliidu kodukal oleva arvutustabeliga.

Uus vidin vastu suve on igati teretulnud. Olen nimelt suvine masenduja. Elu puudub, sõpru pole, koera ka enam mitte, tööalast suhtlemist suvel vähem. Palavus kah ei meeldi. Nii ma siis suviti piinlengi, tundes ennast tavalisest veelgi mõttetumana. Internet tundub kah vastu suve kuidagi otsa saavat, lõustaraamatusse ei tule enam midagi toredat, telekas hakkab ennast vaikselt kordama… Nojah, nüüd siis vähemalt see toitumisprogrammike seltsiks. Nii mõnigi tore töö on suveks varutud küll, aga seni on teotahe juunist septembrini kusagil kaotsis olnud. Püüan säilitada optimistlikku ja avatud ellusuhtumist ning olla valmis sellekski, et mul tuleb elu parim suvi.

Peale kõige muu on mul nüüd ju elukaaslane – diabeet II. See mind küll maha ei jäta! Ehkki täna oleks ta võinud vähem pealetükkiv olla. Külastasin kullakambrit 14 korda vahemikus 6.00 -15. 00. Nüüd on tunne selline, et läheks teeks mõne mõnusa jalutusringi (oo, ma olen proff, 2tunnine tiir on täitsa jõukohane juba!), aga tundub turvalisem tiirutada see kaks tundi ümber kempsumaja… Tavaliselt selline tegevus üle ühe päeva ei kesta, nii et homme on kindlasti parem.