Niisiis, viimane visiit dr Õunakese juurde jäi viimaseks. Leidsin lähikonnas uue perearsti, kes oli nõus meie pere oma nimistusse võtma. Esimene visiit oli, hm, pingeline. Olin ju uuele arstile ära rääkinud, et ületuleku põhjus on suhtlemisraskused ja usalduse kaotus. Olin täitsa valmis arstkonna õiglast pahameelt taluma ning ootasin vaikselt, et kas hakatakse mind kohe algusest peale “raske patsiendina” kohtlema. Uus perearston noor ja naksakas, kuulab teraselt ja küsib teravalt. Mis aga kohe silma torkas, oli tema väga toetav emotsionaalsus õigetes kohtades. Ma ei oleks iial arvanud, et minu napp kümnekilone kaalukaotus võiks esile kutsuda hüüatuse “No see on ju väga hea!” Või et kolme kuu glükohemo 5,4 pälviks teise hüüatuse “See tähendab ju, et diabeet on väga hästi kontroll all!” – hea küll, seda viimast oskasin ju oodata ka, aga Õunakese viltusuine “SEEE näitaja on ju päris kena” ei andnud küll nii positiivset laksu. Ühesõnaga, mul on väga hea tunne. Olen teinud midagi õigesti kah ja eluluba oleks nagu pikendatud.

Nüüd tuleb mu lemmikmoment kogu selles perearstivahetuses. Küsisin värsket vereproovi andes, et kuidas ma tulemused teada saan. Meilitsi või vastuvõtul, pakkus tohter. Mina tahtsin meilitsi ja ihusin mõttes väitsed teravaks, et interneti rasvastest kintsudest õigeid norme ja tõlgendusi otsima hakata. Aga võta näpust – postkasti supsatas ilus ja inimkeelne kiri, kus olid niihästi numbrid kui tõlgendused. Vot see ja see asi on väga hea, see näitaja minimaalselt normist väljas, siin ja seal maksaks tähelepanelik olla ja seda näitajat kontrollime uuesti siis ja siis. Et mingi pisike maksakahjustus on, see sai selgeks, nii et veiniojad tuleb endast  mööda suunata iga juhul. Maksakahjustuse põhjused on hetkel veel ebaselged. Mõned analüüsivastused ei ole veel tulnud.

Mis siis ikkagi eristab eetilist arsti saavutushullust molust (sorry, Õunake, aga mul pole enam põhjust diskreetne olla)? Esiteks hea tõenduspõhine mõtlemine. Ei aeta põhjust ja tagajärge segi. Ei oletata. Ei püüta muuta maailma minevikku, vaid vaadatakse asju siin ja praegu. No ja teine asi on emotsionaalne intelligentsus. Kiidetakse seal, kus on asja, ja ollakse nugaterav seal, kus vaja. Aidatakse igal juhul. Ei poeta ega põeta.

Praegu olen arstivahetusega rahul. Ülimalt. Aga noh, eks ma olin Õunakese üle kah suhteliselt rõõmus, kui ta siinse praksise lõpuks ikkagi ära täitis.