Pealkiri väljendab minu suurt soovunelmat. Oleme ausad – elu ei ole mind hellitanud, olen pidanud nägema nii paremaid kui halvemaid päevi. Mõnikord olen olnud üsna süütu kannataja, mõnikord aga ise jamadesse roninud ja neid ka teistele põhjustanud. Vist.

Täna on minu hea sõbra surma-aastapäev, ja ma ei suutnud kalmistule minna. Sest ma olen tema peale ikka veel väga kade. Olin kade juba siis, kui ta haigestus, ja siis, kui ta suri. Ausõna, see kõlab võikalt, aga nii see on. Olen tähele pannud, et inimesed minu ümber võtavad iga päeva kuidagi nagu loomulikult, ent minu jaoks on elamine ikka olnud natuke nagu pingutus. Nojah – elus olemine kui diagnoos, millest ei saa niisama lihtsalt lahti.

Kui minult küsitaks, mida ma tahan, siis tahaksin olla koos, tahaksin natuke nõu ja abi oma tegemistes, tahaksin … no midagi soolast või torti… Naeruvääristan neid himusid ise esimesena, et neid kuidagimoodi kontrolli all hoida. Ma praktiliselt ei söö midagi, veresuhkur on kõigele vaatamata kõrgem kui tarvis, mitte miski ei edene ja surm ka ei tule. Süütunde suurendamiseks nööpisin lahti poti õlut, aga seegi ei tee asju nii palju paremaks  või halvemaks, et see märkimist vääriks.

Mida vanemaks, seda targemaks. Deprekaga olen koos elanud palju kauem kui diabeediga. Igasuguseid lollusi on koos tehtud. Telefoniarvet suurendatud ja bensiini kulutatud, et inimesteni jõuda. No minu tuttavate elu on nüüd küll palju parem, sest enam ma seda ei tee. Eks igaühel on oma mured ja mis inimestest ikka kiusata, kui tegelikult tahad neid ainult ära kasutada. Ma haletsen ennast nüüd täiesti privaatselt, mitte kogu kollektiivile. Kui muud üle ei jää, lõpetan selle päeva lihtsalt ära ja lähen magama, olgu kell kasvõi viis.

Ma tulen toime igasuguse päevaga. Niihästi töisega kui tavalisega kui pisaraterohkega. Homne päev võib, aga ei pruugi tulla teistsugune. Siis tuleme ka toime. Ma ei ole õnnelik – kamoon, surnud sõbrale mõeldes tunnen kõigepealt kadedust ja siis kahju; nii isekate tunnetega ei saagi õnnelik olla. Aga ma tean, et kusagil kalendris on ka paremaid päevi.

Tunnistan nüüd, et ega selle kadeduse tunnistamine mulle au ei tee. Sihuke niru tunne, millest täiskasvanud inimesed viisakas seltskonnas ei räägi. Mul on teine selline veel: ma häbenen oma diabeeti ja sellest tingitud väsimist. Peamiselt vist seepärast, et see haigus on mu enda süü. Õgisin enda paksuks ja säh sulle.

Mao all käivad paarisekundilised valusähvakad. Vastik. Aga ma pühin silmad kuivemaks, kreemitan kibedamaid kohti ja elan edasi. Lugege. Ärge lugege. Lugege…kunagi. Ah, mis te ikka loete.