Täna on üle mitme aasta kõige halvema tuju päev. Mitte midagi hullu ei juhtunud, mis võinuks selle halva tuju põhjustada, ja õnneks ei läinud miskit ka totaalselt untsu. Lihtsalt ma ei teinudki täna mitte midagi. Otsustasin juba hommikul, et tuleb jama päev, ja mul oli õigus.

Ja mis on diabeedil sellega pistmist? Võimalik, et mitte midagi. Tõbi nagu ta minul on, seletab nii halba tuju ainult osaliselt. Äkki oli mul lihtsalt natuke puhkust vaja ja ma lihtsalt võtsin selle. Või siis tuleks äkki tähele panna seda, et mõnel hommikul on veresuhkur olnud veidike oodatust kõrge, üle 6. Miks? Ma ei tea seda. Alles mõne nädala eest kogesin lausa alla 4se veresuhkru kaheldavaid rõõme. Mis siis äkki muutus? Ma ei tea seda, aga võibolla see natuke rikkus tuju. Oleksin hea meelega ühe mõnusa pika jalutusringi teinud, aga täna oli taas päev, mil hoidusin kemmergu lähedale – ka selliseid päevi pole viimasel ajal just sageli olnud. Äkki rikkus se tuju? Või siis esimese aastapäeva lähedus? Või soovimatus üht suurt tööd ümber teha? Urr seda teab.

Nüüd tuleks sissekande lõpp kuhugi ülespoole tõsta nagu koera saba. Kuidas küll? Mul on üks versioon. Nimelt see, et minu eas daam võib endale ühe halva tuju päeva aegajalt võtta ja kasutada seda ettekäändena mitte kellegagi suhtlemiseks. Ma PEAN veresuhkru ja kaalu normis hoidma, siin pole kauplemist. Aga heas tujus olemist ei saa minult küll keegi nõuda. Vat siis nautisingi päev läbi halba tuju ja nii oligi. Kellegi teise päeva ma ilmselt ei rikkunud, ja kui tõtt tunnistada, mulle lausa meeldis täna mossitada. Ehk siis ess oli olla küll, aga kuidagi nagu asi püsis kontrolli all. Mossitasin, sest tahtsin.

Kui nüüd ikkagi pole see halb tuju kuidagimoodi seotud palavikutundega, mis kipub ligi hiilima… Tont seda teab. Igatahes panen päevale ilusa punkti väga varase voodissepugemisega, hea muusika seltsiks. Homme on kavas mitte mossitada.