Urrr. Tegelikult ei salli ma kuuma silmaotsaski, aga mööngem – vererõhuga 115/75 ja pulsiga 75 on isegi leitsak täiesti talutav elukeskkond. Ei taha kolme viimast aastat isegi meenutada. Kuumarabandusi sain paar-kolm tükki suve jooksul kindlalt. Nüüd teine tera. Ma ei higista, ma ei lõõtsuta, ma ei paisteta, ja ma olen kuramuse õnnelik. Nii õnnelik, et noorus tuleb meelde…

…Kui perearsti vahetasin, viskasin silma peale ka eelmiste tohtrite sissekannetele minu meditsiinibullas. Ja ennäe – juba aastal 2006 oli peretohter paar korda kirjutanud midagi sellist nagu “Kavas uuringud diabeedile” (jälk keelepruuk, aga nii need arstid kõnelevad) või “Diabetes?” Mida aga  kolme aasta jooksul ei tehtud, olid uuringud. Jah, selle aja sisse jäid ka põhjalikud südameuuringud, kardioloog küsis, kas diabeeti on ja mina vastasin, et minu teada ei ole. Sinna see asi jäigi. Praegu, tagantjärele targana võib ju öelda, et ega see asi siis päris õige enam polnud. Diabeet oli, autonoomne neuropaatia oli ka.  Jämesoolepõletik samuti, rääkimata depressioonist, mille suhtes ma juba ammuilma olen jõupositsioonile asunud.

Eh, palavus sakib siiski – ma ju olen kõigest sellest millalgi juba kirjutanud. Aga ütleme siis, et topelt ei kärise. Nüüd, julgen öelda, vaatan asja peale veidi kiretumalt. No magan kolmekümnekraadises kuumas villaste sokkidega – mis siis?!  Magasime koos perearstiga midagi maha – no magasime, ega aega ju tagasi ei keera.

Ah et sellest depressioonist veel. Ükskord ma ju pean üles tunnistama, et diabeet pole mu esimene kooselu.  Jah. Mul on kerge kuni mõõdukas depressioon olnud viimased üksteist aastat – kohe sellest ajast peale, kui rängast kliinilisest deprekast paranesin. Ma ei võta antidepressante ega hakkagi ilmselt võtma. Enam. Need ei suuda minu jaoks teha midagi, mida ma ise ei suudaks. Niigi olen farmaatsiatööstuse kuldklient. Minu depressiooni põhiline iseloomujoon on see, et ma ei taha eriti elada, aga suhtun elus olemisse siiski protestantliku kohusetundega. Naudin kohusetundlikult. Töötan kohusetundlikult. Isegi ravin ennast kohusetundlikult. Võimalik, et mingitel asjaoludel on kellelgi minust isegi kasu. Ja mida ma praegu öelda tahan, on see, et saab elada niihästi diabeedi kui depressiooniga. Imelikul kombel saavad nad omavahel isegi päris hästi hakkama. Olen kahemehepidaja! ja kuradi uhke selle üle.

Uhke jah. Sest on juba juuli keskpaik ja ma olen veel täies konditsioonis. Tavaliselt on deprekas minust selleks ajaks jagu saanud.Tänavu mitte. Aitäh, kallis diabeet! Sain sinust sotti ja  tänu sellele saavutasin kontrolli ka peksleva südame ja ust kriipiva depreka üle. Hea.

Olen täna käinud neli korda ujumas, kolmes eri veekogus.