Ma ei ole mõnda aega kirjutanud, sest ei ole midagi kirjutada. Meie kooselust on põnevus ja romantika kadunud ja Melker saab jälle tegelda Melkeriga, kui ühte mu lemmikraamatut parafraseerida. Paraku aga puudub minu tegevuses igasugune uudisväärtus. Vahest ainult see väärib märkimist, et ma ei armasta palavust ning et suvi on minu jaoks seetõttu ebameeldiv aastaaeg. Ent sellesse teemasse süüvimine teeks mu eriliselt ebapopulaarseks, ja ega mulle ei valmista hetkel ka mingit raskust sel teemal vaikida. Otsigem mingit ühendavamat jututeemat.

Rõdu. Ostsin millalgi ühe sitanikatsi – kokkupandava plastlaua, mille saab endale vastu kõhtu tõmmata. Nüüd on see logisev laud minu rõduohvitsa põhikomponent. Õnneks ulatub siia nii juhe kui wifi, nii et rõdul ma nüüd töötangi. Mul on siin kolm väga imelikku tomatitaime. Pidi olema rõdutomatid, aga kasvasid rohkem kui meetriseks. Mõni ploomikujuline junn tuleb neile ikka otsa ka, aga tänu neile peletistele tekkis mul idee uueks aastaks: tahan rõdule mingit statsionaarset ronitaime. Suurt ratastega kasti ja sinna sisse midagi vägevat, mis ühe suvega ikka paar meetrit ronida jaksaks. Võibolla oleks see isegi mingi roniroos? Metsviinapuu võib kärgtellisele kahju teha, seda eriti ei tahaks. Ja basiilikut ja tüümiani nokin siin pidevalt,  muid salatiolluseid kah. Olen unustanud, kuhu kasti midagi külvasin. Nüüd siis vaatan, et kui ikka õitsema ei hakka, siis ilmselt on söögiks. Hamba all seni midagi ei karju. Kolme värvi petuuniad ja mingid muud tundmatud karvikud õitsevad ja lõhnavad ja vist tajuvad ümbruskonna sääsed mu põlguse jõuvälja – eemale hoiavad. Niimoodi on suvi isegi täitsa talutav.

Ja kuidas läheb diabeedil? Ma ütlesin, et meie suhetest on värskus ja romantika kadunud. Ma ei karda teda enam. Praegused ravimid hoiavad asja kenasti kontrolli all. Ise olen süüdi, et kaaluga ei lähe hästi – pärast koera surma on mul raske leida uut liikumisrütmi, ja ega kuumaga väga ei taha ka õues liikuda. Linna spordiklubisse sõita ei luba uhkus. Istun ja mõtlen ja arvutan kaloreid. Küll ma midagi välja mõtlen. Ma tean, et niihästi dieedis, liikumisrežiimis kui ravimites on veel mänguruumi, nii et praegune seis võiks kesta mitmeid aastaid. Kui nii hästi ei lähe, siis tuleb millalgi süstima hakata, aga praegu see mind ei hirmuta. Ilmselt seetõttu, et ma lihtsalt ei kujuta ette, mis mind ees ootab.

Varbavalule on mul nüüd uus lähenemine. Ma võtsin nõuks, et ei tee temast enam välja. Valutagu, raisad, nii palju kui tahavad. Kui olen armulises tujus, siis panen sokid jalga. Kui ei ole, siis ei pane kah. Ignoreerin oma varbaid täpselt nii, nagu mu koer omal ajal ühte meest, keda ta kartis. Selles, et hambad on külmatundlikuks muutunud, ei saa vist diabeeti süüdistada. Aga kes on öelnud, et mul ei või kah mõnda kõrvalsuhet olla? Olen postmodernne naisterahvas ja litutan, kellega tahan!  Muidugi on mul omad standardid, süüfilist ega HIVi oma elusse eriti ei laseks, aga pisikese igemepõletiku või allergiaga tuleme toime.

Nii. Vaikus, palavus ja praegusel hetkel ka laiskus. Läheks ujuma?